Kriitikakonkursi võidutöö analüüsib lavastust „Sada grammi taevasina“

Gümnaasiumiõpilastele suunatud Vanemuise teatri kriitikakonkursi „Arukas arvustaja“ parimaks arvustajaks tunnistati Ronja Talunik, kes analüüsis arvustuses „Lavastus, mida ilmtingimata vaadata kaks korda ehk Double espresso shot Werneris“ Artur Alliksaare elust ja luulest inspireeritud lavastust „Sada grammi taevasina“.

Võistlusele saadetud 21 tööd olid tänavu keskendunud draamalavastustele, enim kirjutati lavastusest „Mitte midagi“ ning „Prohvet ja idioot“. Konkursitööd laekusid Türi Põhikoolist, Tartu Tamme Gümnaasiumist, Nõo Reaalgümnaasiumist, Hugo Treffneri Gümnaasiumist ja Väike-Maarja Gümnaasiumist.

Žürii koosseisus dramaturgid Anu Tonts, Kerttu Piliste, Sven Karja ja draamanäitleja Jaanus Tepomees valisid tänavuseks arukaimaks arvustajaks Ronja Taluniku, kes kirjutas arvustuse „Lavastus, mida ilmtingimata vaadata kaks korda ehk Double espresso shot Werneris“ Urmas Vadi lavastusele „Sada grammi taevasina“.

Žürii tõstis esile veel kolm tööd: Kirsi Laaniste arvustuse „Broadway päikesekiired Eesti lavalaudadel” lavastusele „Päikesepoisid“, Lee Holmi arvustuse „Neljas õde“ lavastusele „Neljas õde“ ning Helerin Seera kriitika „Kõik võiksid olla erinevad“ lavastusele „Mitte midagi“.

Kõikide saabunud arvustuste peale toob žürii välja ka mõned tähelepanekud, mida kirjutajad tulevikus arvesse võiksid võtta:

• Pole väga hea  mõte rõhutada pidevalt, et ei osanud midagi oodata, ei tea seda materjali, ei olnud aega ka tutvustust lugeda. See võtab maha usaldusväärsust kirjutaja suhtes.
• Kirjeldamine kui võte on teatrikriitikas ülimalt tänuväärne võte, aitab ka lavastust jäädvustada. Aga vajab selget arusaamist, kus see on vajalik. Pesemata nõud kraanikausis võiks üles tähendada ikka vaid siis, kui neil on mingi sümbolkaaluga tähendus, lihtsalt kõiki lavadetaile üles lugeda pole mõtet. Sama kehtib ka sündmustiku avamise kohta – loomulikult tahab lugeja teada, millest lavastus räägib, aga siin on oht mattuda detailidesse, nii et kokkuvõttes muutubki kogu kirjatükk lihtsalt venivaks ümberjutustuseks. Mida põnevat pakuks see lugejale, kes on lavastust juba näinud?
• Lihtsalt (haja)mõtted, mis on võrsunud etendust vaadates, ei ole rangelt võttes teatrikriitika, see on lihtsalt üks teine žanr. Teatrikriitika eeldab, et kirjutis käsitleb ka antud materjali lavalist lahendust, soovitavalt ka näitlejatöid jne.
• Teatriterminoloogiat tasuks natuke uurida, võib ka mujal vaja minna. Klassikaline näide: näidend/etendus/lavastus ei ole üks ja sama asi. Nii nagu iseseisev tantsulavastus ei ole sama, mis tantsukava. Ei saa ka öelda, et „harjumuspäraselt nii ei tantsita“, sest kaasaegne teater kasutab igasuguseid tantsustiile. Lavakujunduse üle võiks ka pikemalt mõelda. Ei ole üldse nõus väitega, et „Mitte midagi“ kujundus on minimalistlik (ja mõttetu!), tegelikult on lavale ehitatud päris keeruline konstruktsioon.
• Võib eeldada, et lavastuse kriitikat lugev vaataja muretseb ka kavalehe, sestap pole suuremat mõtet ülipikki kavalehe tsitaate kriitikatekstis ümber kirjutada.

Positiivse poole pealt ütleb žürii, et tänavuse kriitikakonkursi töid oli parem lugeda kui mõnelgi eelmisel aastal. „Hea, et on tekkinud rohkem isemõtlemist, mitte üritatud kramplikult ära aimata, mida õpetaja või teatriinimesed võiksid oodata. Samuti oli rohkelt märgata kriitilisi arvamusi ja julgeid mõttearendusi ja palju vähem varasematel aastatel loetud käisime-klassiga-teatris-oli tore-tüüpi kirjatükke. Erilist rõõmu tundsime noorte kirjaliku keeleoskuse üle,“ jagasid žürii liikmed noorte kirjutajate kiituseks.

„Arukas arvustaja“ uus konkurss kuulutatakse välja Vanemuise teatri 155. hooajal.