2002. aastal lavakunstikooli lõpetanud töötas viis aastat Ugala teatris ning liikus sealt 2008. aastal Tartusse Vanemuise teatrisse, kus on hingekirjas tänaseni. “Hea keskkond, hea töö, head partnerid,” loetles Annus põhjuseid, mis teda Vanemuises nii pikalt hoidnud on.

Üks südamelähedasemaid tükke on Annuse jaoks 2017. aasta lavastus “Teineteiseta”, kus ta jagas suurema osa ajast lava Tõnu Ojaga. “See oli mulle suur proovikivi, kus tuli kolm tundi järjest olla partneriga dialoogis ja see oli väga huvitav materjal,” meenutas Annus. Teisena meenub Annusele väga toreda atmosfääri poolest 2015. aasta Tanel Jonase lavastus “Meie oma tõde, meie oma õigus”.

“Mul on jube hea meel öelda, et tegelikult ma saan öelda, et mul on praegu väga head ajad. Minu isiklik repertuaar on praegu nii rikkalik, et ma võin öelda, et mu parimad lavalood on käsil just praegu,” rääkis Annus.

Vanemuises töötab ka Annuse abikaasa Robert Annus. “Minu jaoks ei ole see kunagi olnud probleem, et töö tuleb koju kaasa, see on loomulik. Me töötame ühes asutuses, meil on ühised kolleegid, me armastame teatrit mõlemat ühtviisi. Kuidas see on siis võimalik, et ta ei tule koju kaasa? Kõige paremas mõttes tuleb ta koju kaasa. Saan Robertiga jagada kõike ja ta ju mõistab. Samamoodi me peegeldame üksteisele, mida me üksteise või kolleegide töödes näeme. See on tohutu väärtus, et töö koju kaasa tuleb,” leidis Annus.

Selle aasta 8. veebruaril esietendus Vanemuise väikeses majas Elena Ferrante romaanidel “Minu geniaalne sõbranna” ja “Lugu uuest nimest” põhinev draama “Minu geniaalne sõbranna”. Sama romaaniseeria põhjal on valminud ka teleseriaal.

“Teatrivõimalused jäävad paraku kõvasti alla filmi võimalustele, aga ma loodan, et see atmosfäär tuleb siiski kaasa. Teatud miniatuursel moel meil see agul seal laval on ja nii palju kui ma ise seda lavavisuaali kõrvalt olen näinud, siis on see päris täpne. Muidugi on lavalugu kontsentraat. Seriaal vältab mitu hooaega ja läbib peaaegu kogu raamatute tegevustiku, siis meil tuleb kolme tunni jooksul ära rääkida kahe romaani sisu. See on ülim kontsentraat,” nentis Annus.

Näitleja ameti juures paelubki Annust kõige rohkem tegelase loosse järjest detailsemalt süübimine. “Seal on võimalik minna nii sügavale kui sa vähegi oskad. Aga selle materjali puhul oli see mõnes mõttes võib-olla lihtsam, sellepärast et kui me muidu otsime ise materjalile seda tausta ja tähendust, mis tihti peale ei anna väga palju kätte, siis siin oli see taustasüsteem nii avar. See on huvitav teema, kuidas neid rolle luuaks. Ikkagi iseendas tuleb leida see ühisosa selle tegelasega,” ütles näitleja.