Vanemuise kriitikakonkursi võitis arvustus lavastusele „Mitte midagi“
Vanemuise noortetöö osakonna kriitikakonkursile „Arukas arvustaja“ laekus noortelt teatriarvustajatelt 30 arvustust. Konkursi parimaks tunnistati Hugo Treffneri Gümnaasiumi õpilase Jaana Sommermanni arvustus kasvuvaludraamale „Mitte midagi“.
Võistlusele saadetud tööd kajastasid lavastusi kõigist Vanemuise žanritest. Kirjatöid hindas žürii, kuhu kuulusid Vanemuise teatri ooperisolist Rasmus Kull ning dramaturgid Anu Tonts, Sven Karja ja Kerttu Piliste.
„Kirjutiste põhjal tundub, et noortele meeldib teatris käia. Mitmetest töödest tuli aga välja, et teatrisse satutakse väga harva. Loodame, et positiivsed muljed ärgitavad ette võtma uusi teatriskäike. Täname kõiki konkursil osalenuid ja nende õpetajaid! Töid tuli arvukalt ja lugemist oli palju,” tõdes Anu Tonts.
Žürii jagas noortele arvustajatele ka soovitusi tulevikuks. Esimese tähelepanekuna tõid nad välja sõnade etendus ja lavastus kasutamise kui üks. „Need on kaks erineva tähendusega sõna. Lavastus on see kunstiteos, mille lavastaja koostöös trupiga loob, etendus aga selle kunstiteose ehk teatri puhul lavastuse üks mängukord,“ selgitas Tonts.
Teise tähelepanekuna tõi žürii välja, et mitmed noored arvustajad samastasid näitleja automaatselt tema rolliga: kui tegelaskuju oli ebameeldiv, siis arvati, et ka see näitleja on andetu ja ebameeldiv. „Nii need asjad siiski ei ole: näitleja on laval rollis ja sellel rollil on enamasti vähe pistmist sellega, milline see näitleja on tavaelus,“ toonitas žüriiliige Tonts.
Samuti jäi žüriile silma otse inglise keelest üle võetud väljendeid. Näiteks „näitlejad tegid suurepärast tööd“. „Eesti keeles võiks öelda kuidagi teisiti: „näitlejate ümberkehastumine meeldis mulle“, „oli palju huvitavaid rolle“, „näitetrupi tase oli kõrge“ vms – võimalusi on palju,“ loetles Tonts, utsitades noori jätkuvalt kirjutama: „Kirjutamine teeb meistriks!“.
Žürii tunnustab
Hugo Treffneri Gümnaasiumi õpilase Jaana Sommermanni võidutööd „On ju nii, Pierre-Anthon? On ju nii?“ tõstsid parimana esile kõik žüriiliikmed. „Erinevalt paljudest teistest kirjutistest ei olnud piirdutud lavategevuse ümberjutustamisega, vaid analüüsiti eraldi lavastaja- ja näitlejatöid ning lavalist keelt, mis lavastust „Mitte midagi“ iseloomustas. Ühtlasi toodi ausalt välja ka see, mis nähtus jäi arusaamatuks või põhjendamatuks. Vähetähtis pole seegi, et töö oli kirjutatud väga heas eesti keeles,” rääkis žürii liige Sven Karja.
Noorte juhendajatele ja õpetajatele soovitas Karja, et ühisteks aruteludeks ja kirjutamiseks võiks pigem valida noortele suunatud lavastusi, sest eakaaslaste probleemidega on lihtsam leida kontakti kui maailmaklassika lavatõlgendustega.
Katkend kirjatööst: „/—/ „Lavastaja Johan Elm on ühes intervjuus öelnud, et me oskame väga harva tähele panna elumuutvaid hetki, ise veel nendes hetkedes olles, aga kui võtta ette kellegi teise lugu, on see võimalus olemas. Mind intrigeeris väga, kuidas Elm oli seda mõtet järgides publiku tüki „sisse lavastanud“.
Pealtvaatajad täitsid tükis mitmeid rolle: klassitäis õpilasi, suvalised möödujad tänaval, Frederiku naabrid ja isegi Pierre-Anthon (Johan Elm) ploomipuu otsas. Eriti huvitav oligi just Pierre-Anthoni tegelaskuju, sest kohati ei olnud tajutav, kas tema on üks meie seast või oleme meie kõik tema.
Väga oluline roll oli sellise emotsiooni tekitamisel lavaruumil. Nimelt olid kõik sündmused paigutatud ruumi keskele, mis võimaldas lava kolmest küljest näha. Lavakujunduses avaldas muljet ka see, kui tehniliselt kõik läbi oli mõeldud. Lihtsate liigutustega kujunesid siledast pinnast lauad, panipaigad ja isegi rist. /—/“
Esikohatöö kõrval tõstis žürii esile ka Tartu Tamme Gümnaasiumi õpilaste Janette-Liis Pikase ja Emma Ubalehe arvustused Anton Tšehhovi draamale „Kirsiaed“. Loe Janette-Liis Pikase arvustust „Kas oleme pigem kirsiaedade maharaiujad või alleshoidjad?“ ja Emma Ubalehe teatrikriitikat „Mõtteid lavastusest „Kirsiaed““.
Foto lavastusest „Mitte midagi“. Autor: Heikki Leis
